Kõnel on lapse arengus äärmiselt tähtis osa. Kui laps saab vanemaks, siis muutub olulisemaks suhtlemine eakaaslastega ja järjest enam omandatakse teadmisi kõne vahendusel.
Kõndima hakkamiseks vajab laps tugevaid ja sobivas toonuses jalalihaseid, kuid selge häälduse ja diktsiooni eelduseks on keele- ja teiste suulihaste hea liikuvus ja koordinatsioon.
Kõnevõime on igal inimesel kaasasündinud. Kuid kõnelemisoskus ei teki iseenesest, selle arenguks peab laps kuulma teiste inimeste kõnet. Laps täiendab oma sõnavara vanemaid ja kaaslasi jäljendades. Kõne areneb kiiresti ja mõnikord märkamatult ning igal lapsel erinevas tempos.
Lapse kõne arengut jälgides tuleks silmas pidada teatud seaduspärasusi ja vanuselisi tunnuseid ning ka seda, et eesti keeles on mitmeid raskemini artikuleeritavaid häälikuid. Üks keerulisemaid on R häälik, kuid moonutatakse või asendatakse ka teisi häälikuid (sagedamini S, K, Õ, L, V).
Väikelaste kõnele on iseloomulik pehme hääldus, mis on tingitud keelelihaste nõrkusest ja kaob umbes nelja-aastaselt. Samuti hammastevaheline hääldus, mida põhjustavad puudulik hambakaar ja keelelihaste nõrkus.
Lapse eeldatavatest kõne arengu tulemustest saab lisa lugeda Eesti Logopeedide Ühingu kodulehelt.
Logopeedi konsultatsioonile tasuks pöörduda kui
- kaheaastane laps on kõnetu ja ei saa aru igapäevakõnest;
- kolmeaastane on vähese sõnavara ja ebaselge kõnega;
- neljaaastane asendab häälikuid (erandiks võib olla veel puuduv R-häälik).
5-aastase lapse kõne sarnaneb häälduselt ja grammatiliselt juba täiskasvanu kõnele.
Kui vanemal on kahtlusi, et lapse kõnega ei ole kõik korras, siis pole mõtet ju jääda muretsema, vaid tasub pöörduda logopeedi poole.